Jalgrattad

Niisiis, sõitsin täna rattaga kodust kooli ja rikkusin seadust umbes.. 15 korda? Ehk siis – sõitsin mööda kõnniteed. Olen suutnud küll kõikide oluliste ruumipunktide vahelised rattateed üles leida aga no, rattateed on selline haruldane liik. Nende otsimisega on ka nii nagu on, otsisin netist rattadeede kaarti ja jõudsin päris huvitavate asjadeni. Esiteks Postimehe artikkel aastast 2009, kus linnavalitsus lubab “Meil ei ole päris korralikku kaarti, mida oleks hea kasutada, aga siin all on jalgrattaliikluse arengu skeem. Siin on PDF-failidena mingisugused kaardid. Koduleheküljel ei ole üldist head kaarti, aga me liigume sinnapoole, et see sinna üles saaks.” Peale natukest kaevamist leidsin ka nimetatud PDFi. Viimase kahe aasta jooksul pole mingit muutust toimunud, PDFi servas ilutseb kiri ——Ehk siis võtsid lambika töömeestele saadetava PDFi ja jagavad seda? Kaart ise on siin. Nojah, hea et niigi palju on.

Vaatasin siis kiirelt ka pealinna rattateede kaarti. Jällegi PDFi kujul, aga muidu üpris mõistlik. Küllap riigiasutuste ülekoormatud itimeestele on regio või google kaarti kasutamine ilmselgelt ülejõu käiv.

Lahendus jalgratastele

Võeti vastu järjekordne liiklusseadus – rattaga kõnnitee peal ikka veel sõita ei tohi. Ehk siis põhimõtteliselt peaks tuimalt keset teed sõitma ja laskma neil autodel vihaselt tuudutada kuni rattateid juurde ehitatakse. Kuigi õnneks selle vastu on Tartu ilusti võidelnud – katnud kõik kõnniteed siniste jalgratta märkidega(paremal).

Lisati ka lõbus klausel, et noored ei tohi rattaga sõita ja peavad rattaga sõitmist nohiklikuks pidama (ehk siis – kohustuslik kiiver). Ei viitsi lausa kirjutadagi kõigist nendest uurimustest, mis on läbi viidud kiivri kahjulikuse kohta. Suurendab hulljulgust nii kandjas kui mööduvates autodes, peletab rahvast rataste juurest minema jne. Omast kogemusest tean öelda, et nahkkindad ja küünarnuki/põlve kaitsed on linnaoludes lugematul korral vajalikumad.

Sildid:,

Leave a Reply